Kogumik valimata sõnu

Haaras öine vaikus meid keda ühendab sõna
mis mustendab valgel lehel selgelt
Kas teile kellele eal ei kandu see kõla
suudan kuulutada kõlavat kergelt

Vabanesin just koormast mis rahu võttis
ta alati kiiruga mu poole tõttas
Kuulduvad kaunid keeled vaigistav ling
suunas klibu nootidena et elaks hing

Vibisin lihtsas kohas vabadusest tulvil õhus
kus päike sillerdas erksalt, nüüd seal öö
Lihtsast raasukesest on täitund vajadus kõhus
vaim mao asemel toitu sööb

Pole ruttu kuskile on jalge all ning käeulatuses
kõik mis vaja ja enamgi veel
on rahu te vend leidnud kogu hiilgeuhkuses
siin põllul praksuval lõkkeleel

Armastan elu mis andnud mõtte et leida
see lihtsuses et tunda seda
ei käi tiivuline saatus mööd tallatud teid
on puutumata inimjalast ülim rada

Kogend vast oled et tundub peidus see
mida otsid kui selgelt lebab sinu ees
Sisu elus on täidetud ju
püsivalt hetkes kogetu

Kadestavad jumalad meid lihtsaid põrmust kehi
on vooruslikum surematusest kaduv põlv
ning kuni sinab taevas ja rohetab nõlv
Soovin et mu armu ilu kaduvat noorust ehib

On möödund öö ning ei meenu lust
mis tegevusega võttis arutuse piiri
On vaatepilt ning vaist lagunend koost
ja ootan kuis tulevik heidaks kiiri

Minevik on neile kes ei igatse uut
ja rutiinis hiilgavad ;ei muud
oota nad on stabiilne tuntud rütm
hirm valdab kui uudsust hingub
ning helge muutus ülal ringleb
Ootan muutust mina puhkeks nutma
rõõmust mil tuleks õnnelik hetk
kui kiirgaks üle ilma mõnulev retk
pagendaks muusa kes kord suunas kurtma

Mu elu tiirleb paratamatult kusagile kaugustesse
soovi tagasi vaadata eales mul ei tunnet
pigem mägede kõrgustesse sihivalt lennult
tuimalt lebama visake kalmu laugustesse
Laske hingata sööstu õhu niisket maitset
ärge oodake et rahuneb ind või vaim
Kui igatsed pakub soojust ja kaitset
tuulte ning külma eest mu lihtne nimekaim
On parima anni mere valitseja kinkind auga
elu voolava jõe mis kannab lihtsal laual
Karistuseks kord püüdsin hingevette haugi
millesse armusin ning laulsin oode kaua
Lõpuks mainin tähtsamat siin ilma peal
on muutuvus elus püsivusest parem - tead!!

¤¤¤

Kolde ees on vaikus praksuv and
selles öös mis iirisest imbund
Kuhu läheme , kes on minetand?
Kas päris see mis ette ilmund
Pikimas suveõhtus viirastus
kas alateadvuse petlik alatus
Või hajund maa sombune kiiratus
on rändavate mõtete algatus
Mille manad minu ette sina tuli
kelle leegi varjus istun julgesti
Kas pole sinu tegevus kuis suli
mis varanduse trümmi kiiresti (heidab)
Raske mõista milleks kõik me ümber on?
Kas miski kaunim kaduvast elust on?

Suvehari

Suvehari -päevvalge öö on me kohal
kõikjal suvi vaatab vastu meile
tean kuhu sammud suunab see vohav
nüüd ja vargsi külmile talveteile
Oleks teadmatus mu rahu kui teaks
mitte midagi ning iga päev oleks uus
vaimu ei saa vaigistada miski muu
peale teadvuse mis järjes edasi veaks
Aastaringid täis me maile
Tunnetagem kõike pidevana
lõppevana alati noorena
Soovin kaaslastele teile
Härmis pisut suvest liikuvast
Kasvatab lahkuvalt ema last
Kess ei taha et kaugustesse kaoks
see suvi mis alge kinkis looks

+++

Korraks kasvõi saaks suunata hambad
mis ratastena keereldes edasi armutult
hingi varjude kuningriiki ajavad - lambad
oleme kui jookseme kannul tal arutult
Midagi erilist vaid kiirustab kõiki
kuhugi mis tundmatu aga teame
sest kõnnime ning viljapäid lõikab
me käsi kui hingega nooruses käime
Rohukamakas kuningriiki iidset katab
võitlustander ,tulbipõld ,tall
on ilme tal keset sajandi ratast
ja päevil kus taevas oli tinahall
Armastan mõõdet ja elu kus kõnnin
ja kunagi lilledele rõõmus olen sõnnik

***

Mul lemmiklilli valida raske
igal õiel hinnatu kingitus
Igat haruldast nuusutada laske
ses õitemeres kasvavas lõputus
Mul paber et ülistada elamusi
välju äärtel kus mängis hirv
Ja rähni lõikavaid koputusi
märkas kaugelt tundlik kõrv
Muusikat vaikuseta olla ei saa
Linnaga rikkamaks ei saa maa
lilled pole roosid ainsad mida
viskab armsama jalge ette mina
Põllult ülased ja see värsirida
on embavad kui me kohal sinav...

naasmatuile varjude kuningriigist

Tundide kaupa vestelda pole mõtet
kadund mulla alla olete igaveseks
te puhkepaika lilled istutan kesaks
et tunneks lind lennult sinavat lõket
Laulab kõrvadele mis kunagi kuulekad
viisile mida mängis akordion
mänglevad õied, meelelised tuules nad
küllap ekslevale viis kuuldav on
Tea igatsen sin, sinu pilk kallim elust
mälestustes suvistes elad sa
lapsepõlves olin, nüüd vanemana melust...
varjude kuningriigis sihita
rändad sa ning mina leinan siin
muretusse minevikku mõtted viin

Margitile

Mida suudab tahta veel su keha
kui soojas katuse all vihma eest
Tõsi ainsat palvet kostub seest
Armsamat kõrval ihkaks näha
Ta on kaugel ning käib neid radu
kuhu vaibana viskuksin kohe
ka siis kui elusid oleks sadu
ning kui tahes pilkav ja tobe
no pööbli irve ja minu meel
langeks su jalge alla veel ja veel...