Ülal Alpides seisvat järsaku jääl
kõver külmand mänd, vana hiiglapuu,
keset hangede lund, mida kuhjand sääl
kõle tuiskude tuju
ning torm ,kel ju väsiv undav hääl,
ümber härmatand okste sääl aastaid ju
aina järgivat , järgivat lagedal mäel
üht tiivulist kuju.
Ja kui öö on kuiv ja taevas saab selgeks
ja kui koolukasted tukuvad soos,
kuuleb sosinaid rändur,nii armsaid ,et helgeks
lööb öö nägu päev
hõbenägemust näeb- oma kadunut näeb-oma kalli
särasalkude lendu koidikuhoos,
ning siis virgudes märkab - tõrjund on halli
ööhämara päev...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Väga lummav. Kohe tunnen mägede tuult.
ReplyDelete