Ma vaatand kaua sinu lehti
mis kurvastusest aina pehkind
Ning sinuga koos igatsend
suve sooja,kuis lehitsend
puhmaga kaetud olid,
ja täitsid vaikuse helid
leevikese muretu sonetiga
täidlase kuid õrna heliga
Ei kevad sinu pungad vabasta
Ei soojus päikesest kalluta
Su lehed lähemale ilmale
ja õied muuta viljale
Mis leevikese kes talvel karmil
kui nälg lumevaiba sunnil
Sind armastus ,mis linnulaulus
ahelunud pungad kuldses auras
rakmed talvised vabadusse suunab
ning kuivand oksad
suveks muudab
Kuid ootamast sa ei väsi
ei lõikavad tuuled südant räsi
Su kannatatusel lõpp on silmapiiril
Näe! Aina kõrgemal Helios heidab kiiri
Ja leiab sinuni su armsam tee
musitseeriv leevike
Ja siis ma tean on saabund kevad
neile kahele on pühendatud ehad...
No comments:
Post a Comment