Taaskord lärm ei köida
ja rahu mu randa ei satu
Ootan kas eal võlv läidab
nirvaana mil ei pole katus
Rakmed väsind argivaevast
ja otsin ikka selgest taevast
miskipärast ei ma näe
et kumaks taevast vastu kaja
mis andnud jätkuks väe.
Näen ka eha lõpuks haja.
Loodan ikka et tulevikus leian
selle kes rännumõtte heidab
mu peast ; kisub mind teele
rahmeldavale tuliveele
otsing maailmas kus keha
pole vangivalvur enam
vaid vabastatud vaim
ainest päästetud sai.
Ei kehavalud muretsema pane
eesmärk püham tulevane
mis masinast hoolitseda
kui seatud talle töötada
argielu sea veelkord nii
et ei luhtuks kiiruses mu viis
-kuna õnnelik on teie sõber
avastand ta õilsa tõe
keha nõrk, vaim pole nõder
vaid laugleb üle Stixi jõe
Jaatab ainust pühadust
õnn kui keset sekeldust....
Lodevust hing ei õigusta
hetkes mil keha rõõmustab
No comments:
Post a Comment