Sajas lootus maha neile kes
püüdes järgi kumasinises
jõuda sinapilvele õlast kinni
merelahel lõpp oli niigi
ei kaugemale jälitada pilve
hall mäslev meri luba
vaikselt saates puhmas nõlvel
rannatuul lõikav juba
seljataga valvav kähar puu
varjas selgineva taeva
ei näind ma et alles tulekul
mis viib mu külma vaeva
Korraga tiivad kotkas laotas
türkiis sinised üle ilma
ja maifööniks heldelt paotas
kuuma hingust üle pinna
ning meel mis selgusetu oli
tundis kuis lõõmab taevatuli
Miks kohe meri vaikseks tõmbus?
Kas mu timpanikõla sind tõmbas
mis pühenduses sulle kõlas
tas vaikne viis sees elas
Nüüd kuulsid hõiget kaunis maa
on rütmid uue värske kõlaga
Tundes et meri viisi kuulnud on
ning lemmikpruul on kaanitud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment