Kogumik valimata sõnu

Haaras öine vaikus meid keda ühendab sõna
mis mustendab valgel lehel selgelt
Kas teile kellele eal ei kandu see kõla
suudan kuulutada kõlavat kergelt

Vabanesin just koormast mis rahu võttis
ta alati kiiruga mu poole tõttas
Kuulduvad kaunid keeled vaigistav ling
suunas klibu nootidena et elaks hing

Vibisin lihtsas kohas vabadusest tulvil õhus
kus päike sillerdas erksalt, nüüd seal öö
Lihtsast raasukesest on täitund vajadus kõhus
vaim mao asemel toitu sööb

Pole ruttu kuskile on jalge all ning käeulatuses
kõik mis vaja ja enamgi veel
on rahu te vend leidnud kogu hiilgeuhkuses
siin põllul praksuval lõkkeleel

Armastan elu mis andnud mõtte et leida
see lihtsuses et tunda seda
ei käi tiivuline saatus mööd tallatud teid
on puutumata inimjalast ülim rada

Kogend vast oled et tundub peidus see
mida otsid kui selgelt lebab sinu ees
Sisu elus on täidetud ju
püsivalt hetkes kogetu

Kadestavad jumalad meid lihtsaid põrmust kehi
on vooruslikum surematusest kaduv põlv
ning kuni sinab taevas ja rohetab nõlv
Soovin et mu armu ilu kaduvat noorust ehib

On möödund öö ning ei meenu lust
mis tegevusega võttis arutuse piiri
On vaatepilt ning vaist lagunend koost
ja ootan kuis tulevik heidaks kiiri

Minevik on neile kes ei igatse uut
ja rutiinis hiilgavad ;ei muud
oota nad on stabiilne tuntud rütm
hirm valdab kui uudsust hingub
ning helge muutus ülal ringleb
Ootan muutust mina puhkeks nutma
rõõmust mil tuleks õnnelik hetk
kui kiirgaks üle ilma mõnulev retk
pagendaks muusa kes kord suunas kurtma

Mu elu tiirleb paratamatult kusagile kaugustesse
soovi tagasi vaadata eales mul ei tunnet
pigem mägede kõrgustesse sihivalt lennult
tuimalt lebama visake kalmu laugustesse
Laske hingata sööstu õhu niisket maitset
ärge oodake et rahuneb ind või vaim
Kui igatsed pakub soojust ja kaitset
tuulte ning külma eest mu lihtne nimekaim
On parima anni mere valitseja kinkind auga
elu voolava jõe mis kannab lihtsal laual
Karistuseks kord püüdsin hingevette haugi
millesse armusin ning laulsin oode kaua
Lõpuks mainin tähtsamat siin ilma peal
on muutuvus elus püsivusest parem - tead!!

¤¤¤

Kolde ees on vaikus praksuv and
selles öös mis iirisest imbund
Kuhu läheme , kes on minetand?
Kas päris see mis ette ilmund
Pikimas suveõhtus viirastus
kas alateadvuse petlik alatus
Või hajund maa sombune kiiratus
on rändavate mõtete algatus
Mille manad minu ette sina tuli
kelle leegi varjus istun julgesti
Kas pole sinu tegevus kuis suli
mis varanduse trümmi kiiresti (heidab)
Raske mõista milleks kõik me ümber on?
Kas miski kaunim kaduvast elust on?

Suvehari

Suvehari -päevvalge öö on me kohal
kõikjal suvi vaatab vastu meile
tean kuhu sammud suunab see vohav
nüüd ja vargsi külmile talveteile
Oleks teadmatus mu rahu kui teaks
mitte midagi ning iga päev oleks uus
vaimu ei saa vaigistada miski muu
peale teadvuse mis järjes edasi veaks
Aastaringid täis me maile
Tunnetagem kõike pidevana
lõppevana alati noorena
Soovin kaaslastele teile
Härmis pisut suvest liikuvast
Kasvatab lahkuvalt ema last
Kess ei taha et kaugustesse kaoks
see suvi mis alge kinkis looks

+++

Korraks kasvõi saaks suunata hambad
mis ratastena keereldes edasi armutult
hingi varjude kuningriiki ajavad - lambad
oleme kui jookseme kannul tal arutult
Midagi erilist vaid kiirustab kõiki
kuhugi mis tundmatu aga teame
sest kõnnime ning viljapäid lõikab
me käsi kui hingega nooruses käime
Rohukamakas kuningriiki iidset katab
võitlustander ,tulbipõld ,tall
on ilme tal keset sajandi ratast
ja päevil kus taevas oli tinahall
Armastan mõõdet ja elu kus kõnnin
ja kunagi lilledele rõõmus olen sõnnik

***

Mul lemmiklilli valida raske
igal õiel hinnatu kingitus
Igat haruldast nuusutada laske
ses õitemeres kasvavas lõputus
Mul paber et ülistada elamusi
välju äärtel kus mängis hirv
Ja rähni lõikavaid koputusi
märkas kaugelt tundlik kõrv
Muusikat vaikuseta olla ei saa
Linnaga rikkamaks ei saa maa
lilled pole roosid ainsad mida
viskab armsama jalge ette mina
Põllult ülased ja see värsirida
on embavad kui me kohal sinav...

naasmatuile varjude kuningriigist

Tundide kaupa vestelda pole mõtet
kadund mulla alla olete igaveseks
te puhkepaika lilled istutan kesaks
et tunneks lind lennult sinavat lõket
Laulab kõrvadele mis kunagi kuulekad
viisile mida mängis akordion
mänglevad õied, meelelised tuules nad
küllap ekslevale viis kuuldav on
Tea igatsen sin, sinu pilk kallim elust
mälestustes suvistes elad sa
lapsepõlves olin, nüüd vanemana melust...
varjude kuningriigis sihita
rändad sa ning mina leinan siin
muretusse minevikku mõtted viin

Margitile

Mida suudab tahta veel su keha
kui soojas katuse all vihma eest
Tõsi ainsat palvet kostub seest
Armsamat kõrval ihkaks näha
Ta on kaugel ning käib neid radu
kuhu vaibana viskuksin kohe
ka siis kui elusid oleks sadu
ning kui tahes pilkav ja tobe
no pööbli irve ja minu meel
langeks su jalge alla veel ja veel...

suvi

Suvi - sinu aega võrdseks kullaga
kaaludel mis kalliskive vaevad
Sekundid rõõmu täis liighulgaga
vaid sinus rõõmus sinitaevas
Mis teeb su selleks mis sa oled
Kas rahutus millega köidad kõike
või mõtlematus milles põled
kui saadad valgustava rõõmuhõike
Kas sinu embus on talvelesk
mis mööd üksildasi radu käib
kui üle õla räbal mantel kest
siis lese kurbus festivalina näib
Ole sina suvi hüljatud talvest mis siis!
on sinu olemus kõlavam kui talveviis.

öine

Öös pidev tiksumine kellas elab
valjusti teatades mis ei naase eal
Mis teha? on täpsed maised kellad
tiirlevas kergelt kaldus ilma peal
Kuulen kella kui vaikib noot
mis peas selgelt taktimõõtu viipab
kui pausi vaimumuusa toob
siis taas maine kell nüüd tüütab
Miks on öö sees vaba muusika
kuigi selgem päevalärmist
Vist meelsamini öös luusib ta
Äkki meelitatud kaose sarmist
Ning öös vabanedes kõlavad keeled
mis empaatias hallavad me meeled

Päikesele

Vilus tinahallis päevas klaasilt näen
kuis eemale liigub päike must
Tahan et keegi lähemale tooks tähe
mis eile hinge soojendas just
Kodune onvaid seal kus kiirgad sina
üle rohekõrtest rikka niidu
Mispärast täis võlv on rasket tina
Kas pilved ööga sõlmisid liidu?
Su ärkamine iga kord on kordumatu
Värvid on armastus mis sa jagad
Ning iga kiirega kindlalt tagad
Unistajale hetketeema unustamatu
Jääb minu hing ta pilku ootele öös
mida mälestab stroof ses luuletöös...

Bipolaarne meeleoluhäire

Mida küsida saaks ihne koi
kui rikkusest vaim on loid
Muutus aset leidis silmaringis
lootus helgesse ilma hingab
kus pole riiki mille nimel
sõdida verenireni pimesi
pole vaja karta et päev uus on külm
ja keegi lihtsalt teise vastu julm
on päev kus kaob vägivald
ning igal pool kus astub tald
tunnete et rahu on ilmas
mis tarbimispeos külmas
pesi oma näo naftaplekist
näeb kahetsusega uuest ilmest
ilmajäetuna et tarbetu on minend huvi
ja vajadusteta on virgastumine ja suvi
Kord jõuab see aeg kus peegelpildis
loete oma ilmest samamoodi
Peetakse häirega kannatajaks
ag aiman et rahujanus pole ainsaks
ma; tundkem voogu igas honges
ses niigi kitsas ilmaringis

Telllitud värss

Ei eal vaiki helid ning kõlad
kui kestavad kaovad ajad
mööd timpanit puumõlad
sambarütmi taga ajavad
vaid puudu miskit pole meil
neil pikaldastel koormateil
kuigi klähvid valjult ebard
muusika on prii su mõjust õige
kõla kes kui hellebard
hävitava löögi, surmava lõike
Tulevikus kord mõistate heli
mis maost kõrgemale levib

*****

Teate ainus asi millest väsin on ark teooria. Kui oleks teema millest traktaat või värsistroof kirjutada oleksin väga tänulik. Muide progressive-funk muusikaga ei jõua kusagile, surutakse julmalt välja. Propageeritakse vaid kommertssaasta.