Soovitati lisada

Lainetesse vajuda tahan
et kuulda poleks minu kaja
see mis kostub kui mõte hajub
rütmitunne värssides nüüd kaob
ja oma põlastavale vaole
lahkel sinisilmsel loal
ütlen teile mis arvan ma
sest ilmast halli taeva all
Ei ta meenuta mu kodupaika
pole tundnud tema õrna maiku
kuid mu unes kõrgilt kaikub
see tavalisus võlvi all
kui Atlas seda hoiab ülal
Miks siis tundub mulle praegu
et lasub raskus peal, vaegu
õilsad kaalud minu vaevad
enne kui lõppevad hellad päevad
Kajakana tahan naasta
sinna kus ei kohta saasta.
kus teelisteks vaid kuusetipud
mida sa,sõber, sööma kipud
kuigi kaugele must olla soovid
tea taevakinnitusest ikka hoolid
sest ilus on puutumatus
koledus vaid määramatus



Unustusse vajuge
igavikku kaduge
Kurvad mõtted hajuge
Surmajõkke vajuge
sest olen vaba teie võimust
paadis olles hõiskan rõõmust
sest kuivana randa jõuan
elult ainult ühte nõuan
Kõik või mitte midagi
vastan teile isegi
Ülemlind kes ööbikuna
rändab ilmas lõputuna
Leida austust ta ei taha
arm on valdand tema keha
muusika vastu mis rahutus
oodis kajab kasesalus
Vaatan , otsin pole vahet
nägemata jääb, mõistmata tahet
milles seista soovin oksa all
ja laulaks ööbik minu peal
Aga lahku eemaldu
metsa tumedusse ju
kus ei kosta inimeste sumin
kus puhas talvelumi...




Rahus paikneb vana lootsik
ootan mil minuni tooksid
kallima kes kaugel läänes
ootan mina kuristiku äärel
ootan mil kannaksid hääle temani
et vaikiks see kuni suveajani
kuid linnud need kõlada lasevad
tühised laulud mis kaugusse kajavad
kuis ei püüaks ma ei juhtu eal
see pidupäev mu hinge kohal
tuul mu sõnu ei mõista
õnnetusest ta vaid kriiskab
ning murrab rukkipäid
kuis vali torm laevu häid
Milleks laulad sina samast
suvest, armsamast,temast
kui me sõbrad ,ööbiklind
miks tummad hääled
kas ei tuvasta sa mind
-laena mulle oma häälepaelad
et anda armsamale saaks laulu
ilma rõõmu pakkumata talle
ma oma retke ei talu


Peitub ainsas sügavikus
võti pikka igavikku
kus kuldsepaistes lagendikus
ükski piisk taevast tilgu
Pilved ei varja päikseaurat
mesipuu pakub keelekastet
puhkevad õide kordamööda
saateks leevikese lauluga
Laiskuse kingib meile suvepäike
mure soojusest on üliväike
kalad vees kahisedes rändavad
rõõmuhetki ei talu ,kannatavad
mälus neil ei püsi hingeseisund
armastus mäluta igavesse seiskund
Ahmivad nad toitu, vett
üleni pimeduses et
ei valgust eales näeks
paistes saab nõrkus väeks
Pelgavad õnnetud valgust
ramm neist ei valguks
Kui joosta poleks millegi eest
hüppaks kald õnnis jõeveest
Tunneksid et pole halb
Õndsus..... kalk!?!